Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.

Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.