Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.