«Salajane ajalugu» jutustab Hampdeni kolledži klassikalise filoloogia üliõpilastest, kes metsas salajast rituaali taaselustades kogemata inimese tapavad. Kuigi peategelane Richard Pappen selles kahetsusväärses sündmuses ei osale, loodavad sõbrad, et just tema saab aidata neil õnnetusest tõusnud probleeme lahendada. 20. sajandi üks olulisemaid romaane on kirjutatud noorte inimeste sõprusest ja selle proovile panemisest.

Hampdeni kolledž, Hampden, Vermont. Isegi sel nimel oli range inglispärane kõla, vähemalt minu kõrva jaoks, mis tundis ängistavat igatsust Inglismaa järele ja jäi kurdiks väikeste misjonilinnade tumemagusale rütmile. Imetlesin kaua pilti hoonest, mida nimetati üldhooneks. Seda täitis nõrk akadeemiline valgus – see erines Planost, erines kõigest, mida ma teadsin –, valgus, mis viis mu mõtted tundidepikkusele istumisele tolmustes raamatukogudes ja vanadele raamatutele ja vaikusele.

Donna Tartt on üks vähestest 20. sajandil alustanud kirjanikest, kes on vaid ühe romaaniga – «Salajane ajalugu» (1992) ‒ arvatud kirjandusajaloo panteonile klassikute sekka. 21. sajandil on ta avaldanud veel kaks romaani – «Väike sõber» (2002) ja «Ohakalind» (2013), mis on tema positsiooni meie aja olulisima kirjanikuna vaid põlistanud.

Pehme kaas, 647 lk. Raamat on uueväärne