„Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Ma arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli.” Selline kuninglik hoolitsus oli nüüdseks minevik. Koer, kes nukralt oma kuudis lamas, oli nälginud, määrdunud ning katkutud karvakasukaga. Aga tema vaim oli sitke. Nood ammused aastad, täis inimeste armastust, andsid nüüd tunda. Ta kehaehitus oli endiselt tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev kilomeeter haaval edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu. Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.