Eestlased pole rumalalt usklik rahvas, pole seda olnud kunagi enne, ega ole seda ka nüüd, kuid kogu kristlik ajalookäsitlus (mis hõlmab ka meid), alates esimestest kirikuisadest, vaatleb maailma ajalugu kui kristlaste ajalugu. Mitte ühelegi rahvuslikule ajaloole ei ole olnud luba eluõiguseks ja kõiki rahvuslikke kombeid võrreldakse tänapäevani vaatenurgast: mis on kasulik, on hea, ja mis ei ole, on paganlik ja hävitamist vääriv.

 

Käesolev neljaosaline raamat, mis annab ülevaate estide (tšuudide) hingestatud Ilmast, riitustest sellega suhtlemisel ja teadmistest, ei ole kirjutatud eesmärgiga kunstlikult taastada vana maausk, ega ka luua mingi uus usuline liikumine Eestis. Pigem on see mõeldud avamaks meie silmi, olukorrast, kuhu meie rahvas on jõudnud võrrelduna muu maailma uskumuste ja elu tõekspidamistega, ja mis ta kunagi võis olla. Selle raamatu eesmärk ei ole ka õhutada vaenu eri uskumuste vahel, vaid luua mingi kokkuvõte, mingi süsteem, vundament edaspidiseks eluks, äratada üles see meie rahva iseolemise uhkus: olla teadjad, olla mõtlejad. Väekandjad. 

 

Raamat sai kultuurkapitali rahvakultuuri sihtasutuse aastapreemia 2001.

-----------------------------------------

uueväärses seisukorras raamat