ILMAMAA 2014

302LK.

Hendrik Adamson astus eesti kirjandusse saja aasta eest (1913). Ta proovis kätt nii luule kui ka proosaga. Eesti kirjandus oli ärevas liikumises ja uuenduste katsejärgus. Valitsesid lühemad vormid. Ka kaugemal Euroopas vaheldusid kiiresti mitmed moed ja voolud, mis toonitasid lühidust, löövust, fragmentaarsust. Itaalias ja Prantsusmaal sünnitati futurism. Ka Hendrik Adamsoni lühemas proosas on rakendatud “futuristlikku” napisõnalist stiili justkui juhuslike elupildikeste kimpuköitmisel üheks ebamääraseks tundeavalduseks. Futuristlik vool kasvas välja suurlinna eluavaldustest, Adamsoni proosa ainevald on aga valdavalt maarahva arhailise, vähem fragmentaarse elupildistu kujutus. Hendrik Adamsoni lühiproosa stiilis on väline kokkulangevus futuristliku voolu stiilitaotlusega. Futuristiks ei saanud ta aga kunagi. Ta ei pooldanud purustamist, hävitamist ega mässulist vägivalda ühegi inimese vastu, kui inimene ise pole väljunud inimese dimensioonist ega ole loomastunud. Headus, südamlikkus jäid ka “moodsa” Adamsoni vanamoodsaks aineks või usutunnistuseks, kui ta rääkis oma rahvaga või oma rahvast.