„Lugu on nii, et me leidsime tolle naise käekoti üles,“ ütles ta.

„Käekoti?“ See sõna jäi nagu õngekonks Pelle mällu kinni, aga talle ei antud aega selle üle juurelda.

„Jah, tal oli käekott ühes, aga seda ei leitud. Sugulased, keda ta linnas vaatamas käis, kinnitasid seda ja me muidugi teadsime, et see peab kuskil olema.“

„Nojah,“ ütles Pelle, „see on ju õigus. Olgugi et sellest ajalehes ei kirjutatud.“

Jonsson vaatas talle kavalalt naeratades otsa, nagu oleks ta kõigest hoolimata tema terasust hinnanud.