Raamat sisaldab Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sünnilugusid, meenutusi ning põnevaid seiku, mille on pikkade vestluste tulemusena humoorikas võtmes kokku kirjutanud Mart Juur. Raamatus selgub, kellega Iff oma elu jooksul on kohtunud, muusikat loonud, esinenud, ärevatesse olukordadesse sattunud jne. Kõigest ei kannata rääkida, aga eks sõber Mardile sai üht-teist ikka poetatud. Peale huvitavate lugude leiab siit ka väga palju seni avaldamata fotosid, mis on pärit Ifi erakogust. Samuti on raamatus Ifi jaoks kõige olulisemate laulude sõnad.

Kuna Ifi lavakarjäär on tänaseks kestnud juba 51 aastat, on selle aja jooksul temaga toimunud pööraselt palju. Selle raamatuga soovib ta kokku võtta tema jaoks kõige olulisema, tehes seda läbi muusika ja laulude, mida me ju kõik nii väga armastame. Head lugemist!

Lõik Ivo Linna raamatust:

Ühel päeval helises telefon – mul oli Mustamäel siis juba lauatelefon – ja karm mehehääl ütles: "Oleks vaja teiega kohtuda." Ta ei tutvustanud ennast, aga ma sain muidugi aru, kellega on kohtuda vaja.

Kohtusime filharmoonias ja siis ta hakkas urgitsema: "Hiiumaal te laulsite laulu "Eesti Vabariigi märjuke rõõmsaks teeb mu südame". Kas see on igatsus klikiaja järele?"

Varsti jõudis jutt "Viie viimase" juurde: "Teie punt räägib laval kahemõttelist juttu. Mida te konkreetselt selle looga mõtlesite?"

Ütlen ausalt, et mul oli hirm. Ajad olid sellised. Ma ei tahtnud lavalt ära kaduda, ei tahtnud esinemiskeeldu saada. Ütlesin, et need viis viimast seal poodiumil ongi ansambel Apelsin. Keerutasin, nagu oskasin.

Pärast sain aru, et see oli tegelikult värbamiskatse. Ta ju pakkus oma telefoninumbrit.

Lugu ära ei keelatud, aga meid jälgiti ikka hoolega. Ma oleksin võinud saada Kukerpillide koosseisus Indiasse – no ei saanud. Soome sõbrad saatsid küllakutseid, et tule kuuks ajaks külla, proovisin kolm korda – ei saanud. Viisaosakonnas öeldi, et kõigepealt õppigu ma kodumaal käituma, küll siis saab välismaale ka.