Autor: Ado Vabbe (1892-1961)

Teos: kummalgi pool istuv ingel, 1950-ndad?

Mõõdud: paber 18 cm x 21 cm

Tehnika: harilik pliiats, itaalia pliiats

Signatuur:  puudub

Adolf Georg Vabbe sündis Tapal Georg ja Ester Vabbe perekonnas. Läänemaalt Karuse mõisast pärit isa ja Ida-Preisimaal sündinud ema pidasid seal puhvetit ja võõrastemaja.^[1] Sajandivahetusel kolis pere Rakverre ja sealt edasi Narva, kus Ado Vabbe lõpetas 1909. aastal Narva linnakooli. Aastal 1908 või 1909 läks Vabbe Riiga, kus töötas vaibamanufaktuuris W. Kirstein & Co.^[1]

Aastatel 1911–1913 õppis Vabbe Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis. Tõenäoliselt õppis ta algul ettevalmistusklassis ning seejärel professorite P. Weinholdi ja F. Eisengräberi juures.^[1] Lisaks võttis ta joonistustunde ja käis ka skulptuuriklassis.

München mõjus noore kunstniku arengule väga soodsalt. Oli ju see linn Euroopa avangardse kunsti süda: algul juugendi, seejärel Pariisi foovide liikumise ning – Dresdeni ekspressionistide mõjutusel – ka ekspressionismi keskus.^[1] Seal elas ekspressionistliku rühmituse "Sinine ratsanik" juhtfiguur Vassili Kandinsky.

Kandinskyga oli Vabbe tutvunud juba kodulinnas Narvas oma metseeni proua Glafiira Lavretsova salongis. Münchenis tutvus ta ka seal peatunud eestlastega, näiteks Ludvig Oskariga, siis Johannes Otsmanniga ja poolteist aastat hiljem Anton Starkopfi ja Johannes Greenbergiga. Seal sai alguse ka tema hilisem sõprus Aleksander Tassa ja Friedebert Tuglasega.^[1]

1913. aasta algul sõitis Vabbe kodumaale. Sama aasta novembrist järgmise aasta märtsini viibis noor kunstnik Helsingis.^[1] 1913. aastal olid seal välja pandud impressionistlikku suunda esindanud rühmituse Septem teosed, 1914. aasta veebruaris aga suur ekspressionistide ning kubistide ühisnäitus.^[1] 1914. aastal eksponeeris Vabbe Eestis oma abstraktseid töid. Reis Itaaliasse kunstivaradega tutvumise eesmärgil (1914) ja töötamine Moskvas (1915–1916) viisid teda lähemasse kokkupuutesse futurismi ja kubofuturismiga. Tema varasemad suuremad maalid, mis sünteesisid erinevate voolude mõjutusi, pole – peale ühe – säilinud. 1910. aastate lõpust paistab Vabbe üha rohkem silma viljaka joonistaja-illustraatorina.

Aastast 1917 oli ta joonistusõpetaja Narvas Kreenholmi vabrikukoolis ja aastatel 1918–1919 Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ning kunstihariduse õppejõud õpetajate ettevalmistuskursustel Haridusministeeriumis.

Ado Vabbe oli maali- ja graafikaõppejõud eri aegadel paljudes õppeasutustes, näiteks Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti koolis, Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Aastatel 1953–1956 juhatas ta Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljeed.

Tema "Konstruktivistlik kompositsioon" (1925), mis ühendab ekspressionismi 1920. aastatele iseloomuliku konstruktivistliku suunaga, pani punkti varasemale, kunstilisest radikalismist kantud perioodile. 1930. aastatel naasis ta endale iseloomuliku jutustav-unistava impressionistliku käsitluslaadi juurde.

1946. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 16. juuli 1950 otsusega võeti talt Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus ära. Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.^[2]

Ta oli Eesti Kunstnike Liidu liige.