Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...

Toimetanud Enn Tarvel, Gea Troska ja Evald Tõnisson

Koguteos on pühendatud neile taluinimestele, naistele ja meestele, kes on muinasajast alates raadanud viljakandvad põllud, tõusnud jälle uuesti tuhast ja põrmust pärast suurt nälga 1688/89, pärast katku 1710, pärast Teist maailmasõda, aga kaks küüditamist 1941.a. ja eriti 1949. a. murdsid maarahva elujõu. Lugedes (1997. ja 1999.a) Järvamaa põhikoolide, umbes 3700 ankeedi vastuseid küsimusele, kuhu ma jään peale kooli lõpetamist, siis mitte kusagile kolkakülla, vaid ainult suurde linna, mere äärde, välismaale.
On toimunud väärtushinnangute nihked maa kahjuks. Töökate visade esiemade geenid puhkavad Siberi mullas. Olupoliitikud, kes koostasid väljasaadetute nimekirju, jäid kodumaale. Nende järeltulijad kannavad edasi isiksuse nõrkusi ja eitavat suhtumist käesolevale ajale.
On kohutavalt kahju, kui viljakad maad jätta sööti, kasutamata, sest puudub tasuv turg. Samal ajal on Rooma Põllumajanduse Instituudi järeltulija FAO põhiprobleem, kuidas toita ülerahvastatud Aafrika ja Aasia maid, kus lapsed surevad imikueas alatoitlustusse.