„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha. Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg...

 

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks. Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

 

Elu väikeses alevis kulgeb tavalist rada. Ühel päeval tabab Silva abikaasat äkksurm ning ootamatult lesestunud naine peab selle teadmisega edasi elama ja ilma meheta hakkama saama. See polegi ni

i lihtne, kui oled elanud koos kalli inimesega ja temaga õnnelik olnud. Enam ei saa midagi juhtuda, sest kõige hullem on juba juhtunud, arvab kuldses keskeas lesestunud naine, üritades üksi hakkama saada. Kõik tööd ja tegemised, mida varem tegi Aleks, tuleb nüüd Silval endal teha. Lisaks tuleb tal ka alevirahva silmis normaalse ja terve naisena näida, sest lein pole ju haigus. Silva ise nii ei arva. Lähedastest inimestest pole ka palju abi ja nii ei jäägi Silval muud võimalust kui lihtsalt edasi elada ja loota ajale, sest Aleks on öelnud: aeg antud elada, aeg antud surra – aeg antud pisaraid pühkida.

 

Kunstnik ja kirjanik Marje Ernits on olnud viimase kümnendi üks produktiivsemaid autoreid, keda oma eluläheduse tõttu on nimetatud ka nais-Kaugveriks. Tema neljateistkümnes teos erineb mõnevõrra eelmistest, kujutades endast sügava looduse- ja enesevaatluse raamatut, milleks on autorile ajendi andnud elu ja tegutsemine isakodus, Kurista kandi metsakülas. Autor on liigendanud raamatu 12 peatükiks vastavalt kalendrikuudele, kusjuures iga peatükk algab sobiliku ja meeleoluka haikuga.
See on väga meeleolutihe, nüanssiderohke ja värvideküllane raamat, kus kohati justkui maalitakse inimeste portreid ning ümbritsevat maastikku sõnade abil.