Alfred Koorti arvustus: " Karl Jaspers ilmutas oma kolmeköitelise süstemaatilise teose eel lühikese „Aja vaimse situatsiooni” (Die geistige Situation der Zeit, 1931), üldiselt tuntud Göscheni väljaannete 1000. köitena. Selle teose objekt on eluligidus, ja ka käsitlusviis tahab olla eluligidane. Ometi võib selle lugemine neile, kes tuttavad pole teiste sellelaadiliste teos­tega saksa kirjanduses, sünnitada tunduvaid raskusi oma kompakt­suse ja tihedusega.

-

Vaatamata sellele on teda lühikesel ajavahemikul levinud saksa intelligentses lugejaskonnas üle 30.000 eksemplaari. See teos annab lühikese ajavaimu analüüsi eksistentsifilosoofia seisukohalt ja tema abil võib nähtavaks teha seda kõlblat meelsust, mis hoovab eksistentsifilosoofiast.

-

Selles teoses on käsiteldud peaaegu kõik aktuaalsed kaasaegsuse küsimused: massinimene ja selle elutingimused, tehnika ajastu ja sel­lega kaasaskäiv inimese siseelu laostumine jne. Nende nähtuste prob­lemaatikast on tänapäev küll igaüks puudutatud ja sellega tuttav. Jaspers näitab, kuidas koos fantastilise kiiruse ja eduga teostatud elu­korralduse ratsionaliseerimise ja universaliseerimisega on üha kasva­nud teadvus kokkuvarisemisest, mis kujunemas eluhirmuks. See tead­vus ja hirm muudab kõik, mis esineb meile eluhorisondis, küsitavaks ja ähvardavaks. Ülemineku ja fin de siecle’i meeleolu on asendumas kriisimeeleoluga. Me vaatame ringi ja leiame riigikriisi, kui valitse­misviis ei vii mingile inimkoguse otsustavale tahtekujunemisele. Me leiame kultuurikriisi, sest vaimsus on laostumas, kuna ta ei suuda moodustada meie elule tarvilikku substantsi. Küsimusele, mis täna­päeval veel olemas on, vastab Jaspers: „hädaohu ja kaotuse teadvus kui radikaalse kriisi teadvus”. Ent see teadvus on täna ainult võimalus, mitte omandus ja tagatis. Igasugune avaliku ja eraelu tegelikkus on saanud kahemõtteliseks, tõde paistab meile selles, mis tagasitoomatult kaduma läinud, substants näib olevat ainult nõutu­ses, tegelikkus – maskeraadis (69).

-

Jaspersi analüüsi juures ei pane end maksma ei pessimismi ega optimismi meeleolu. Need oleksid põhjendatud ainult siis, kui kadu­nud objektiivsustele oodataks abi väljaspoolt teistelt objektiivsus­telt. Kes kriisist tagasi tahab jõuda ürgsele tõelisusele, see peab ka seda meenutama, mis kaotsi läinud, peab abitu oleku põhjani läbis­tama, et jõuda endateostusele, peab käituma just nagu oleks tõeline see, mis mitte tõeline ei ole. Alles nii ta aimab seda, mis on tõeline ja elav. Just selle poolest erinebki Jaspersi ajaanalüüs omalaadsetest, et ta koondab kaasaegsuse probleemi ühte filosoofilisse põhiküsi­musse, inimese eksistentsisse. „Inimesele inimest ennast meelde tule­tada” – see on Jaspersi analüüsi eesmärk. Situatsioonipildid, mida ta annab, peavad inimest äratama, tagasi juhtima algusele ja sihile, iseolemisele, millest riik ja vaim ammutavad verd ja tegelikkust. Ta situatsioonianalüüs on äratav prognoos. Ebaselgete otsingute ja ette­tükkivate teadatahtmiste kriitiline vaatlemine, see jääb Jaspersi teose teeneks."