„Kentaur” on John Updike'i romaan, mille avaldas Alfred A. Knopf 1963. aastal. See võitis USA riikliku ilukirjandusliku raamatuauhinna. Romaani osad ilmusid esmakordselt väljaannetes Esquire ja The New Yorker. Lugu räägib kooliõpetajast George Caldwellist ja tema pojast Peterist Altoni (st Readingi) lähedal Pennsylvanias. Romaan uurib depressiivse Caldwelli ja tema äreva poja suhet, tuginedes lõdvalt John Updike'i suhtele oma isa Wesley Updike'iga, kes oli Shillingtoni keskkooli õpetaja.[4] George on elust suures osas loobunud; hiilgus, mida ta jalgpalluri ja Esimese maailmasõja sõdurina tundis, on möödas. Ta tunneb end kooli direktori poolt peale surutuna ning peab oma õpilasi õnnetuteks ja huvitumatuks kõige suhtes, mida tal neile õpetada on. Peter on aga lootustandev esteet, kes jumaldab Vermeeri ja unistab saada maalikunstnikuks suures linnas, näiteks New Yorgis. Tal pole omavanuseid sõpru ja ta muretseb regulaarselt, et eakaaslased võivad avastada tema psoriaasi, mis määrib ta nahka ja määrib riideid igal aastaajal peale suve. George'i ja Peterit ühendab soov välja saada, põgeneda oma kodulinnast. See mehelik põgenemissoov esineb Updike'i kuulsates "Jänese" romaanides. Samamoodi näeme romaani kujundit Peteri emast üksi hooldamata talus hiljem Updike'i 1965. aasta romaanis "Talust"