Mees lubas olla naisele ihukaitsjaks, aga kas ta tahtis teda ka alati väljaspool ohtu hoida, või üldse teda alatiseks endale hoida? Dixon Yano silmitses naist, kes oli astunud tema kontorisse, parukas peas ja tumedad prillid ees, ning teadis, et nekroloog on vale. Alexandra Roundtree ei olnud surnud, ükskõik, mida ajalehes kirjutati, aga tema oletatava „mõrtsuka“ leidmine enne, kui too oma eesmärgile jõuab, polnud kerge ülesanne. Alexandra, keda huvitas Dixoni jõuline olek ja erutas tema naljatlevalt kehklev käitumismaneer, palus, et mees teda abistaks, ning sellest kenast endisest politseinikust sai tema ihukaitsja. Aga peagi kerkis küsimus: kas nende suudlused võivad äratada ka tõsisema tule nende südameis? Teineteise lähedus ja omavaheline sobivus moodustavad meeldiva kombinatsiooni armuromaani tekkimiseks.

Catherine Mulvany on suutnud luua plahvatuslikult meelelise loo, mis lugejat kaasa haarab ja ühtlasi piinavalt erutab. Alexandra maksab Dixonile selle eest, et too kangelast mängiks, ja Dixon soovib tõe jälile saada. Kas aga piiri ületamine töö ja lõbu vahel tähendab ka tööandja eluga riskimist?