1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud «Kolonelile ei kirjuta keegi» kuulub autori varasemate teoste hulka. Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu.

Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. «Kolonelile ei kirjuta keegi» on autori enda hinnangul tema parim teos.