Johann Peter Eckermanni kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne.

„Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ...“