Sageli võime teleekraanidelt näha, kuidas “super-lapsehoidjad“ või superemad saadetakse appi peredele, kelle igapäevaelu tundub juba ammu lootusetu olevat. Meile näidatakse ülekäte läinud lapsi, karjuvaid vanemaid ning õdesid-vendi. Need on ilmekad pildid, mis võivad vabalt saada iga lapsevanema tuleviku osaks.

Mainitud saated näitavad väikseid türanne, keda me oma elus üha sagedamini kohtame. Lapsi, kelle kasvatuses tunduvad ohjad olevat täielikult käest lastud. Lapsi, kellel pole enam midagi ühist nende “väikeste armsakestega”, keda isa ja ema endale kunagi soovisid.
Michael Winterhoff näitab oma üllatavas ja veidi hirmutavas raamatus, kuidas paljud vanemad käituvad lastega juba maast madalast kui omasugustega, arvestamata sellega, et lapsed pole väiksed täiskasvanud. Sedalaadi suhe põhjustab hilisemas elus suure hulga probleeme nii lastele kui täiskasvanutele.

Meditsiinidoktor Michael Winterhoff (sünd 1955) on abielus ja kahe lapse isa. Ta õppis Bonnis arstiteadust ja töötab alates 1988. aastast oma erapraksises laste- ja noortepsühhiaatri ning psühhoterapeudina.
Winterhoffi suurim huvi on laste ja noorte psüühikahälbed, mida ta uurib süvapsühholoogilisest vaatenurgast lähtuvalt. Käesolev raamat tõusis eelmisel aastal üheks enim müüdud raamatuks Saksamaal, tekitades tormilise diskussiooni lastekasvatuse teemade üle.