Ah, noorem... see küünrakott. See ei ole lihtsalt tühi kott. See on täis kaevatud mälestusi. Las ma räägin. Aga mitte sõjaajast – sest sõda oli pime ja segase aeg, millest me ei räägi hea meelega. See lugu on ajast pärast.

See oli Rihost, nooremehest Ostrava külast. Ta ei tahtnud mingisse sõjaväkke minna – ei punastesse ega sinistesse. Tema süda ihaldas ainult ühte: kaevata omaenda maad. Aga maailm oli hullunud, ja kui ta lõpuks koju jõudis, oli tal seljas võõras vorm ja käes see nõukude lapik – sümbol kõigest, mida ta vihkas.

Esimesel rahulikul hommikul, kui udu tõusis soode kohale, võttis Riho selle labida ja läks oma põllu serva. Ta ei kaevanud kraave ege kaevikuid. Ta tõukas terast otsa sügavale mustasse, põrmandusse, nagu tahaks ta puhtaks pesta maa kõigist haigetest, mis sellele tehtud. Ta kaevas, kuni higi tilgus ja käed olid lõhki. Ta kaevas sügava, kitsa augu. Siis võttis ta selle nõuka labida, vaatas sellele otsa, ja maas ta selle põhja. See polnud enam tööriist. See oli vangistus. Ja ta mattis selle mulla alla.

"Püha maa," sosistas ta, "võta see rauaraisk enda juurde. Ma tahan sind harida oma kätega. Oma tööriistadega."

Aastad möödusid. Riho kündis, külvas ja lõikas oma põldu. Iga kevad, kui ta kündis seda serva, tundis ta adra tera vastu midagi kõvast – labidahetke, mis lamas sügaval, tema saladus, tema leping oma maaga. Ta ei tõstnud seda kunagi välja.

Ainult see küünrakott jäi. Tühjaks jäänud kott. Riho seadis selle oma töötoa seinale. See ei olnud trofee. See oli meeldetuletus. Meeldetuletus, et tõeline mees valib ise, mida ta oma kätega teeb. Ja et kõige parem sõda on see, mida ei peeta – sõda oma põllu eest, oma kodu eest, oma rahu eest.

Nii, noorem. Nüüd on see kott sinu käes. Ja Riho saladus on nüüd sinu oma. Mälesta teda head meelega.