SAATEKS

Kuigi eestlased ja lätlased seisavad keeleliselt teineteisest kaugel, seob meid üllatavalt sarnane ajalugu. Eestlaste ja lätlaste etniline kujunemine langeb samasse aega, paralleelselt toimub mõlema rahva ristiusustamine ja allaheitmine võõramaistele valitse­jatele. Nii eestlaste kui lätlaste vaimuelus saab määravaks reformat­siooni järel võidule pääsenud luteri usk. Nagu meil, on lätlastelgi oma ,,hea rootsi aeg", millele teeb lõpu hävitav Põhjasõda. Vene võimu all, mil eestlased ja lätlased satuvad ühise valitseja alla. kattub eriti Liivimaa kubermangus elavate lõunaeestlaste ja põhja-lätlaste ajalugu pea täielikult: ühtmoodi möödub talurahva kääri­mine 1840-ndatel aastatel, sarnane on rahvusliku ärkamisaja arengulugu ja järgnenud venestamisaeg. Nõndasamuti leiame äratundmist Läti iseseisvuse sünniloos, 1934. aasta pöördes või Teise maailmasõja sündmustikus. Kuigi käesoleva raamatu ajaloo­käsitlus lõpeb 1945. aastaga, on ühine ajalugu sidunud meid tänaseni.

Tuleb tõdeda, et lätlaste ajaloost teame hoopis vähem kui kasvõi idapoolsete naabrite omast. Nõukogude-aegses koolipro­grammis Läti ajalugu praktiliselt puudus ning õige visalt edeneb selle lünga täitmine ka praegustes kooliraamatutes. Teise maailma­sõja eelsest Eesti Vabariigist on pärandunud vaid üks arvestatavam ülevaade - ,,Elava Teaduse" sarjas ilmunud Mart Pukitsa ,,Läti kultuurilugu. Peajooni Läti kirjanduse, kunsti ja muu rahvuskultuuri arengust"(1937), mis sisaldab ka põgusa ajalooülevaate.

Ometi pakub lõunanaabrite ajalugu eestlastele ainet, mida me ei leia ühegi teise rahva ajaloost. Ajalooline lähedus võimaldab Läti ajaloo taustal leida uusi vaatenurki meie enese mineviku jaoks. Läti ajalooga kõrvutamine aitab eraldada üldist juhuslikust, pakub mõttekäike ajaloo võimalikest alternatiividest ning lubab väärtus­tada nii mõndagi meie endi ajaloost, mida me harjumuspäraselt oleme juba liiga enesestmõistetavaks pidanud.

Uldis Qermanise raamat on kirjutatud 1950-ndatel aastatel mitte niivõrd teadusliku lektüürina, kui emigratsioonis viibiva ajaloolase poeetilise pöördumisena võõrsil sirguva lätlaste noore põlvkonna poole, andmaks esmateadmisi anastatud kodumaa ajaloost. Kuigi raamatu esmatrükist on möödunud enam kui kolmkümmend viis aastat, on autori põhiseisukohad vastuvõetavad ka praegusaja ajalooteaduse tõdemuste juures. Kõige enam on muutunud arusaamad Läti muinasaja suhtes, mille uurimine arenes jõudsalt ka nõukogude okupatsiooni aastatel. Nii ulatub vanim inimasustus Lätis teadaolevalt juba 9. aastatuhandesse e. Kr. Muutunud on tõekspidamised lätlaste etnilisest kujunemisest. Enam ei rõhutata niivõrd balti hõimude sisserännet, kui kujunemist mitmete etniliste rühmade koosmõjul kohapeal.

Vaieldavaid kohti võib leida teistestki raamatu osadest. Mõneti võõrastavana tundub autori kategooriliselt eitav suhtumine balti-sakslusesse, kuid pidades silmas lätlaste suurema saksastumise võimalusi ainuüksi keelelistel põhjustel, võib sellist suhtumist mõista. Eesti lugejale võib arusaamatuks jääda autori soe poolehoid lätlastest punaarmeelastele, kes muuhulgas olid eestlaste vastasteks ka kuulsas Paju lahingus. Paraku on lätlased uusima aja ajaloos olnud eestlastest märksa ,,punasemad" ning Qermanise esitusviiski on selles suhtes kaunis tüüpiline. Ka eestlaste osatähtsus 1919. aasta Läti sõjasündmustes tundub liialt tagasihoidlikult esitatuna. Ometi tuleb märkida, et uuemad Läti ajaloo ülevaated ei tee seda sellelgi määral.

Vaidlusi võib tekitada eestipäraste kohanimede käsutamine. Samas pole põhjust jätta käsutamata toponüümikat, mis niikuinii eesti keeles on olemas. Argument, et viimase viiekümne aasta jooksul pole eestlased omakeelseid kohanimesid harjunud käsutama, ei anna põhjust nendest loobumiseks. Muide, kirjutavad ju lätlasedki Eesti kohanimesid omapäitsi: Pernava, Vilande, Terbata, Sämsala.

Uldis Qermanise raamatuga jõuab eesti lugejani esimene taas­iseseisvumise järgne ülevaade Läti rahvast ja tema ajaloost. Oleks tänuväärt, kui see aitaks meil uuendada meie kunagist head aru­saamist ühest oma lähemast naabrist.

Mati Laur







AUTORI MÄRKUS

See raamat on kirjutatud aastail 1954-1958, vaheldumisi Sigtunas ja Stockholmis. Teose kandvaks motiiviks on läti rahva võitlus oma õiguste ja vabaduse eest. Kavatsuseks on anda mitte ainult hädavajalikke teadmisi läti rahva ajaloost, vaid veelgi enam -äratada huvi selle vastu. Minu eesmärk on täidetud, kui selle raamatu lugeja tunneb soovi otsida ühes või teises küsimuses täiendavat ja sügavamat teavet.

ULDIS QERMANIS Stockholmis, 1959. aastal