Umbes XX sajandi alul sõitis noor kirjanik Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid. Ka selle muinasjuturaamatu keskmeks on ammune lugu ööviiulist. Selle ümber on muinasjutud lillehernest, palsamist, lumikellukesest ja pärsia sirelist, murtudsüdamest, gladioolist, käopisarast...