Henri Bergsoni (1859–1941) neli põhilist teost on "Essee teadvuse vahetutest andmetest" (1889), "Aine ja mälu" (1896), "Loov evolutsioon" (1907) ning "Moraali ja religiooni kaks allikat" (1932). Bergsoni loomingut iseloomustavad märksõnad kestus, mälu, eluhoog, aru, intuitsioon. Kõige põhilisemaks reaalsuseks on kestus. Kestus tähendab seda, et eelmine hetk peab olema järgmises hetkes mingil moel alles hoitud, sest muidu laguneksid hetked laiali ja mingit kestmist ega aega ei moodustukski.
Evolutsioonist rääkides toimub inimese kui aruka olendi puhul suur evolutiivne lahknemine siis, kui ühes harus rakendatakse aru aine valitsemiseks, teises harus aga pöördub aru ümber, moodustades "intuitsiooni". Bergsoni järgi oleks intuitsioon aru viimine maksimumini.

Bergsonile on 1927. a. määratud Nobeli kirjanduspreemia.

Raamat on sisuliselt uueväärne.