Poeedina on Schiller oma parima andnud ballaadides. Üldse kipub ta luuleloomingus domineerima eepiline element, varase noorusea vähene tundelüürika aga on elujulge ja hoogne, nagu ta tollased ühiskondlikelgi teemadel loodud värsid on maailmaparandavalt ründavad.

Mõistuseinimesena pühendab ta enamiku oma luuleloomingust filosoofilistele aruteludele, mis kajastavad ta esteetika-alastes kirjades avaldatud seisukohti. Lühivormilistes votiivtahvlites ja kseeniates võtab ta kriitikaluubi alla kaasaegsete loomingu. Hiljem annab poeedi ägedus ja kirglikkus maad resignatsioonile, ta minetab oma revolutsioonilisuse ja otsib eluideaali antiikajast. Samuti eelistab Schiller värsivormiski antiikseid rütme.

Valimikus on püütud anda järkjärguline ülevaade selle jõulise talendi rikkalikust pärandist.