„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. 

Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

„Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.