Lugu tüdrukust nimega Momo, orvust, kes on seadnud end sisse nimetu linna lagunenud amfiteatris. Momol on eriline võime – tema juuresolekul muutuvad murekoormad kergemaks, lahkhelid saavad lahenduse ja kujutlusvõime saab tiivad.

Momo maailm satub hädaohtu, kui linna ilmuvad hallid härrad, üleni halli riietatud, peas ümmargused kõvakübarad. See on nagu hääletu ja märkamatu vallutus, mis päev-päevalt sügavamale tungib ja mille eest keegi ennast kaitsta ei püüa, kuna keegi seda õieti ei märkagi. Hallid härrad lubavad inimestele, kes elavad pidevalt kiirustades ning hoiavad oma aega Aja Hoiukassas, jõukust ja edu. Momo mõistab, et hädaohus on kõige tähtsam, elu, ja ta asub teekonnale, et nurjata ajavaraste ettevõtmine. Aja mõõtmiseks on küll kalendrid ja kellad, aga need ei tähenda midagi, sest igaüks teab, et üksainus tund võib tunduda nagu igavik, vahel võib see aga ka hetkena mööduda – olenevalt sellest, mida sel tunnil läbi elatakse. Sest aeg on elu. Ja elu elab südames.

Saksa kirjaniku Michael Ende muinasjutt-romaani on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning see on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto. Eesti keeles ilmus „Momo“ esmakordselt 1994. aastal, ilmunud on ka „Ilma lõputa lugu“ (1996), „Satanakardinalkohõlepusapörgulikvõlujook ehk Vunšpunš“ (2002) ja „Simm Nööp ja vedurijuht Luukas“ (2004).

Raamat on pälvinud Saksa noorsookirjanduse preemia 1974