Jaanus Vaiksoo

Neli hommikut ja üks õhtu

Harri pilgutas Joonasele silma, torkas rätiku sees heeringa taskusse ja tegi kööki asja. Isa pani parajasti kohvimasinasse pulbrit, nii õnnestus Harril heeringas külmkappi sokutada. Ta läks tuppa tagasi ja näitas Joonasele rahulolevalt ülestõstetud pöialt.
Nad hakkasid kiiruga koolikotte pakkima, kui äkki kostis köögist Ingeri hele naer. Poisid jooksid uudishimulikult kohale, kuid jäid uksel kohmetult seisma. Köögilaual rätiku peal vedeles tuttav heeringas, mida Inger, isa ja ema sõnatult tunnistasid. Inger oli hakanud kapist vorsti otsima ja avatanud sealt oma suureks üllatuseks ema uue siidisalli.
Ema ahmis õhku.
«Kes... kes... kes selle lollusega hakkama sai?»
«Mis seal ikka pikalt arvata,» tunnistas Harri alistunult. «Eks ikka sinu vanem poeg nagu alati.»
«Aga miks ometi?» oli ema nõutu. «Ma olen juba ammu igasuguste poiste tempudega harjunud, aga sellest ei saa ma tõesti aru, miks oli vaja heeringas pakkida minu teatrisalli sisse? On sinuga ikka kõik korras?»
Selle peale ei osanud Harri midagi kosta. Ta ei saanud ju rääkida, kuidas asjalood tegelikult olid.