Sven Stricker

Olen veel olemas

See on raamat isast ja pojast, põlvkondadevahelisest konfliktist − lastest, kellest saavad vanemad, ja vanematest, kes muutuvad taas lasteks.

Moritz Liebig on 37-aastane ja tema elu on kindlalt paigas. Tal on oma kohvik, oma abikaasa, oma poeg. Ja lapsepõlv, mida ta mäletada ei taha. Vanematega ei ole ta suhelnud juba paarkümmend aastat, kui äkki ühel päeval seisab ukse taga tema isa Karlheinz, kes toob kaasa kurva teate: ema on surnud. Juba kolm kuud tagasi. Karlheinz on kaotanud viimsegi eluisu, ta on väsinud, kurnatud ja kibestunud. Ta ei taha enam elada ning kõikidest inimestest on just Moritz see, kes peaks tal aitama loobuda kõigest, ka elust.

Moritz on rabatud. Ülesandest, olevikust, mälestustest ja eelkõige oma isast. Kas ta peaks Karlheinzile teene tegema? Või hoopis proovima aidata tal leida julgust elule vastu astuda? Tema täiuslikuna näiv maailm on äkitselt täiesti pea peale pööratud … See, mis nüüd alguse saab, ei ole perekonna taasühendamine, mitte kitšilik andestamise ja unustamise teekond, vaid isa ja poja ettevaatlik lähenemine.