Eesti, aasta 1886. Rootsi tüdruk Tio Pelmas kasvab üles Johani talus Eesti karmil rannikul. Ehkki kirjade järgi on nad vabad Rootsi talupojad, kiusavad tsaari sõdurid neid taga, lisaks peavad nad renti maksma ja mõisas Saksa paruni heaks tööd tegema.

Raske elu on täidetud ränga tööga, neid kimbutavad ikaldused ja laste suur suremus, nad on jumalakartlikud, kuid hinge toidavad ka armastus, laulud ja mängud. Tiot ei ahvatle tulevik taluperenaisena ja laste sünnitamine. Ta unistab õpetajaks saamisest. Kõik muutub, kui sakslannast leskparuness talle meeldima hakanud kenast ja krapsakast tüdrukust endale teenijanna kasvatab. Tiole avaneb uus maailm. Peagi avastab ka noor parun Tio anded ja otsustab hakata talle saksa keelt õpetama. Mõni aasta hiljem saab Tio leskparunessi kammerneitsiks ja töötab rõõmuga mõisas.

Kuid elu muutub keeruliseks, kui paruni huvi Tio vastu uue suuna võtab. Tema ümber tiirlevad ka ettevõtlik talupoiss Adam ja noor ning andekas visionäär Nils. Ühel hilissuvisel päeval saabub katastroof, Tio peab kodust kiiruga lahkuma ning alustama uut elu võõras ja kauges linnas. Samal ajal läheb poliitiline kliima karmimaks. Rootsi lapsi sunnitakse koolis vene keelt õppima, vene õigeusu kirik pressib end peale ja sakslasest mõisaomanik survestab talupoegi üha tugevamini. Murepilved kogunevad Tio ja tema pere kohale. Kuidas saab ta neid kodust kaugel eemal viibides aidata, kui ta ei tea sedagi, milliseks tema enda tulevik kujuneb? 

Anneli Fichtelius on kirjanik ja suhtekorraldaja, kelle sulest on varem ilmunud kolm romaani. Ta elab Stockholmis, kirjutama ajendab teda huvi selle vastu, mis inimest kujundab ja vormib. „Rannarahva“ sarja esimene osa „Orelimängija tütar“ (2024) on tema esimene ajalooline romaan. Ta kirjeldab sageli unustatud lugu tuhandetest rootslastest, kes aastasadade jooksul elasid isoleeritult Eesti rannikul ja olid sunnitud Teise maailmasõja ajal Rootsi põgenema. Raamatute aluseks on tema enda perekonna lugu.

Raamat on uueväärses seisus