Aimée Beekmani uus romaan räägib tänapäeva Eesti tegelikkusest. Raamatu peategelane, pensionär Ervin seisab silmitsi mitmete küsimustega ja raskustega, millega tal tuleb toime tulla. Ta naine põeb Alzheimeri tõbe ning ta on sunnitud paluma naise eest hoolitsemisel naiseõe abi. Poeg Karl on lõpetanud oma elu enesetapuga ning Ervinit vaevab ka küsimus, miks poeg ikkagi oma eluga hakkama ei saanud. Lisaks hakkavad teda tülitama poja kahtlased tuttavad. Elu on järsult muutunud ja uutes oludes tuleb uutmoodi mõelda.

Ühes asjas oli Ervin ka enesevalitsust kaotades osanud suu lukus hoida, ta polnud ilmaski pojale tolle mängurlust ette heitnud. Mingi seletamatu ebausk hoidis Ervinit kütkes, talle tundus, et pruugib tal vihahoos pojale näkku karjuda – kuradi värdjas, kasiinosõltlane! – ja isa sõnad vermitakse igaveseks poja teadvusesse. Ei tuli ega vesi suuda neid välja kõrvetada või maha pesta, ja siis pole enam vähimatki lootust pahest lahti saada. Aga oma südame sügavamas sopis oli Ervin siiski hellitanud lapsikut lootust, et pojast saab veel kunagi kes teab mis imeväel inimene, iseenda peremees. Olgu ta ka kõige tavalisem eesti mühakas või õllekõht, kes libistamise vehele koletul hulgal kõrvetatud sealiha näost sisse ajab ning kraaksub häälekalt naerda oma lamenilbete naljade peale. Peaasi, et mees suudaks elu lihtsamaid põhimõtteid au sees hoida – tal oleks oma elamine, perekond ja püsiv ning austusväärne, õpitud ametile vastav töökoht. Oli seda siis liiast tahta?