Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill. * Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.