„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.

Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.