Käesolev romaan Hollandi 17. sajandi kunstigeeniuse elu lõpuperioodist peaks huvi pakkuma paljudele. Siit ei leia me kunstispetsiifilisi analüüse ega detailseid maalide kirjeldusi – romaani autor on püüdnud süveneda eelkõige vananeva kunstniku ja ta lähedaste psüühikasse ajal, mil Rembrandti lühike intensiivne õnneaeg oli möödas ning tema täht kaasaegsete silmis juba langemas. Romaan on kirjutatud ometi austusavaldusena vanameistrile, püüdes inimlikult mõista tema kannatusi.

Rembrandt on maalikunstis samasugune ikoon kui Leonardo da Vinci või Raffael ning võib-olla veel suuremgi kunstnik kui tema kuulus eelkäija ja eeskuju Rubens. Rembrandti loomeaeg langes kokku Hollandi vabariigi kuldajastuga. Aga nagu teisigi väga suuri kunstnikke, ei saa Rembrandti seostada ühegi koolkonnaga – tema anne oli selleks liiga mitmekesine. Tema igapäevaseks leivateenistuseks olid portreed ja paljude arvates jääb ta suurimaks portretistiks, mida kinnitavad ka tema paljud vapustavalt ausad autoportreed.