Chris Heath ja Robbie Williams

Minu lugu

Robbie Williams

«Viimased kakskümmend aastat on ta olnud Robbie Williams – alates sellest, kui kuueteistkümnene mitte-väga-edukas pakettakende müügimees Robert Peter Williams liitus poistebändiga ning talle öeldi tema uus nimi. Kakskümmend aastat laulmist, laulude kirjutamist ja esinemist. Kakskümmend aastat seiklusi ja ulakusi, peitmist ja enese eksponeerimist, võite ja kaotusi, ebakindlust ja mässumeelsust – kõik see talle otsa vaatamas. Ausalt öeldes on tema jaoks see kõik pisut veider. Ta ei ole sellist sorti mees, kes ümbritseks end fotodega, mis talle meenutaksid, kes ta on ning mida ta on korda saatnud. Me kõik oleme kaugenenud sellest minast, kes kunagi olime. Olgu siis kiilulööjaks aeg või meie endi paremad või halvemad teod. Lihtne bioloogia või saatus – või, kui soovite, siis juhuslike sündmuste jada, mis meid igaüht erinevalt mõjutavad. Niisiis, kui ta nüüd vaatab tagasi sellele kahekümnele aastale, kui teda on pildistatud kui Robbie Williamsit, meenub talle vahel mõni ununenud õnnelik mälestus, kuid enamasti on tema reaktsioonid keerukamad. Ning just need reaktsioonid on andnud sisu käesolevale raamatule: «Tundub, nagu oleks see kõik juhtunud kellegi teisega.» Kuid ta teab väga hästi, et ei juhtunud. Ma arvan, et ta peab meenutama nii meile kui ka iseendale, et kõik see juhtus temaga. «Kõik selles raamatus on valmis,« arvab ta. «Sõna-sõnalt valmis, tehtud.» Veelgi enam. Elus on hetki, mis meid vabastavad, hetki, kui meie tulevik avaneb. «Ma tean, et see on minevik ja nagunii juba tehtud, aga ikkagi on tunne, nagu see oleks millegi lõpp.» *** Tema tänased soovid kõlavad hoopis lihtsamalt, kuigi elu vastustes meie suurtele küsimustele on lihtsust väga harva. «Kui ma peaksin seda taotluskirja täna kirjutama, siis seisaks seal, et minu eesmärgiks on olla rahul,» ütleb ta. «Ning minu soovid on täitumas.»