„Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean.

Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat - seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile.”