Saksa mõtleja Karl Löwithi (1897–1973) 1949. aastal ilmunud raamat võtab ajas tagasi sammuvate mõttelooliste esseede kujul vaatluse alla usu inimolu jätkuvasse paranemisse ehk progressi ning valgustab selle eellugu ajalooteoloogias. Käsitluse all on Jacob Burckhardt, Marx, Hegel, Proudhon, Comte, Condorcet, Turgot, Voltaire, Vico, Bossuet, Florise Joachim, Augustinus, Orosius ning Piibli ja Nietzsche ajalookäsitus. Ajaloo kulgemisele sisemise eesmärgi ja korrapära omistamist Löwith õigustatuks ei pea. See on juudi-kristlikust lunastusreligioonist võõrandatud idee, religioosse lootuse istutamine siinpoolsusse. Tõlkija saatesõna käsitleb Löwithi arusaamu ajaloo mõtte otsimisest ja historitsismist ning raamatust vallandunud debatti ilmalikustumise üle.