Carlos Ruiz Zafón

Tuule vari

«Tuule vari», mille sündmused langevad ajavahemikku 1945 kuni 1966, jutustab loo Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ägates, et ei mäleta enam oma ema nägu. Et poega lohutada, viib Danieli vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda – salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed, ning kuhu on varjule toodud raamatud, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks.

On tavaks, et kui keegi tuleb esmakordselt sellesse paika, saab ta valida endale tollest riiulite labürindist ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla, andes lubaduse kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti. Raamat, mille Daniel välja valib – või raamat, mis valib välja Danieli – on kellegi Julián Caraxi romaan «Tuule vari». Püüdes salapärase autori kohta rohkem teada saada, paotab Daniel ukse ühte Barcelona süngesse saladusse, ning märkamatult on nii tema kui tema lähedased saanud osaks sellest loost, muutunud etturiteks mängus, mis ei sõltu enam neist endist. Peategelase täiskasvanuks saamise ja armastuse lugu kulgeb kõrvuti minevikust kooruva nukra looga hukule määratud armastusest, vihkamisest ja kättemaksust, seda kõike gootiliku põnevusromaani võtmes.

«Tuule vari» on tänaseks tõlgitud juba rohkem kui kolmekümnesse keelde ning selle raamatuga võrdset müügiedu on hispaaniakeelsete autorite teostest nautinud vaid Gabriel García Márqueze «Sada aastat üksildust» ja Miguel de Cervantes Saavedra «Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast».