Tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada. Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga.