Käesolev teos ilmus esmakordselt Anonymuse varjunime all Noor-Eesti Kirjastuse väljaandel Tartus 1939.

On küll öeldud, et veereva kivi peale ei kasva sammal. Aga mina küsin: kas siis peabki tema peale sammal kasvama? Ja nendasama on öeldud: võõras maa mustikas, oma maa maasikas. Aga mina küsin jälle: kust sina siis tead, et su maa paremb on, kui sina teisi ep ole ealeski näinud?
Keige seepärast olen ka mina, sellesinase kroonika kirjutaja Anonymus, juba noorest east püüdnud võõraid maid ja rahvaid näha, nii palju kui seda minu kõhn kukkur on lubanud. Aga minu uudishimu ep ole sellest veel täis saanud, ja mina arvan, et ma ka siis veel reisimise peale mõtlen, kui minu teine jalg juba hauas on. (Missuguse patu eest hoidku Issand, kes küll ka selle ahvatleva maailma on loonud!)
Nenda põles minu meel juba pitkemat aega ka Skandinaaviamaad, mis on meist vasakut kätt üle mere, jälle näha saada. Sest kuigi mina seal olen varem käinud, aga mina ei teadnud enam, mis nemad vaheajal on teinud ja ette võtnud.
Aga mina ei teinud seekord oma teekonda üksi, vaid meid oli tervenisti neli resimeest, üks neist koguni naisterahvas.