Sebastian Haffneri „Ühe sakslase lugu" räägib esimesest kolmest aastakümnest ühe targa ja järjekindla mehe elus. Peenest irooniast ehtsa raevuni ulatuval moel vaatab Haffner oma meenutustes 1939. aastal vahetu tunnistajana tagasi Saksamaal kogetule. See oli tappidest lahti maailm: 1923. aasta kappav inflatsioon, nälg ja küllus käsikäes; bruuni ussina tänavail looklevad natsirongkäigud, tõstetud käed ja „Heil Hitler!"; poliitilised mõrvad ja juutide vaenamine; erakondade radikaliseerumine ja kulminatsioonina Hitleri nimetamine riigikantsleriks. Aastaid hiljem, 1938, õnnestub autoril, kes ise pole ei rassiliselt ega poliitiliselt ohus, aga kes ei suuda natse taluda, pääseda pagulusse Inglismaale, kus ta võib läbielatust vabalt kirjutada: pealtnägijana seletada, kuidas Hitler võimule pääses. Need mälestused jäid lõpetamata ja ilmusid alles 2000. aastal autori pärandist.