Sõda on hirmus asi, eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka „Verimusta“ autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti „Verimustas“, mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919.–1920. aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.