Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.

Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.

„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.