Ričardas Gavelise (1950-2002) „Vilniuse pokkerit“ peetakse XX sajandi leedu kirjanduse olulisimaks romaaniks, mis ilmus leedukate lugemislauale ootamatult ja värske sõõmuna, rääkides vabadusest ja vabaks saamisest, Vilniusest ja ajajõest selle linna kihtide vahel. 35 aastat peale esmailmumist leedu ja veel 15 maailmakeeles, jõuab see nüüd ka meie lugejateni – ikka meeldetuletuse ja taasavastusena, kuidas okupatsioon end üle inimeste laotas ja mida see inimestega tegi. Ja mida inimesed okupatsiooniga tegid.

Paratamatult tekib kõhklus, kas romaan, mis esimest korda ilmus 1989. aastal ja tekitas toona Leedu ühiskonnas üüratu keeristormi, võib 35 aastat hiljem eesti lugejat kõnetada. Kas romaan, mida autor kirjutas kaheksa aastat sahtlisse (1979—1987), lootmata vähimatki ilmumisvõimalust, toob tänasele lugejale, kes Nõukogude ajal sündinud, meelde omaaegse repressioonidest küllastunud õhustiku, nii et lugemist lõpetades ohkame kergendatult: „Jumal tänatud, et see on läbi!“? Või kiikame ida poole ja tõdeme, et seal pole miski muutunud ning me peame tegema kõik, et meie vabadus säiliks? Noored inimesed, kes omaaegset õnneks ei tea, võivad romaanis kirjutatut pidada ulmeks. Teatud määral see nii ongi. Aga ainult teatud määral. Sest tegelikult see oligi nii! Tegelikult põimusidki õudus ja armastus, ajalugu ja lootus, mugavdumine ja leppimatus, kollaboratsioon ja vastupanu. Nii see oligi! 

Kes mäletab, see mäletab. Kes pole 70-ndatel Vilniust näinud, on ajarännak võimalus mõista, millises moonutatud maailmas pidid meie inimesed elama, millise manipuleeriva ja kõikehõlmava, hävitava režiimi reeglite järgi elama, ning kui oluline oli säilitada oma vaba tahet ja jääda ikkagi inimeseks. Samas – kurjus, mis loob manipuleerivat füüsilist ja vaimset vangistust, on universaalne, olgu see omal ajal või praegu, ja me peame selle ära tundma ning tegema kõik endast oleneva, et kurjus ei vallutaks meie maailma uuesti. 

„Vilniuse pokker" on väga iseäralik tunnistus okupatsiooniaegsest Leedust, okupeeritud Vilniusest ja tolleaegsete leedulaste siseilmast. Raamat väljendab Leedu vaimu, mida ei ole okupatsioonil korda läinud lämmatada ja mis omas pisut raskepärases tõsiduses ning barokses tundelisuses on nii erinev tolleaegse Eesti kuivast, pilkav-iroonilisest vaimust.

- Viivi Luik, kirjanik

See romaan on kui hologramm tänase päeva kohal. Lugejana näen, kuidas teadvus ja aju sõdivad selles romaanis suurte muudatuste keskel. Romaan on ajakohane. Täna on meil vabadus, aga tühja müra on palju - nii teadvus kui ka aju on taas segaduses. Meil kõigil on lugejatena võimalus olla nii kunstnik kui ka psühhoanalüütik.

- Imbi Paju, kirjanik

NB! Raamatul on 52 erinevat kaanekujundust, seega jääb fortuuna otsustada, millise tellija endale saab.